Bergeeniad tunneb kergelt ära suurte, nahksete ja talvehaljaste lehtede järgi. Tumerohelised lehed moodustavad 30 cm kõrguseid laiuvaid puhmaid. Mais tekivad 40 cm kõrguse tugeva varre otsa vihmavarjukujulised heleroosad õisikud. Kuigi taime lehed on igihaljad, kasvatab ta kevadel uue lehestiku. Sügisel saavad lehed kauni punaka varjundi.
Kasvab päikesepaistelises kuni varjulises kohas ning muld võib olla parasniiske kuni niiske. Kuna bergeenial on jäme risoom, ei ole mõju mulla läbikuivamine väga hästi. Probleemiks on ka liigniiske savine pinnas. Bergeenia on väga vastupidav ja vähenõudlik taim.
Sobib kasutada massistutusena või soolotaimena, samuti veekogude servadesse. Ühel hetkel võivad risoomid kasvada liiga tihedaks ja taime õitsemine väheneb. Sellisel juhul on soovituslik pärast õitsemist kogu puhmas üles kaevata ja tervete lehtedega taimed värskesse mulda tagasi istutada.
Bergeenia on ka ravimtaim. Taime surnud lehed, mis on mitu aastat taime juures käärinud, sisaldavad suurel kogusel parkaineid ja mitmeid muid kasulikke aineid. Nendest lehtedest tehtud tee on seedeorganismi toniseeriva ja puhastava toimega. Täpsemalt võib bergeenia raviomaduste kohta tasub uurida Toivo Niibergi raamatust „Püsililled roaks ja rõõmuks“.
Ets 3-9
